Toit on väga hea, kohv suurepärane, sisustus ja atmosfäär romantiliselt armsad ja tundub aus öelda, et tegu on ka väga fotogeenilise kohvikuga. Üks nendest kohtadest, kust lahkumisega ei kiirusta ja auto poole kõndides mõtled juba järgmise külastuse peale.

Maagiline kohvikunst Hatu mõisas

Kilomeetrid käänulisi teid viisid meid salapärasesse Hatu mõisasse. Esimesena võlus mind mõisakoer, teisena peremehe küsimus kas ma kohvi soovin. Mina, kes ma lasen endale hommikuti masinast topeltespresso ja valan otse külmikust soru piima peale, oli jõudnud erikohvide maailma. Mõisnikud Terri ja Henry Mang jagavad oma kodus kohvitarkuseid, korraldavad kontserte, seminare ja degustatsioone.

Kohviteadmiste skaalal oskan öelda enamvähem vaid seda, kas jook kruusis mulle maitseb või mitte. Kohv, mille Henry meile tillukeses tassis serveeris, oli elamus ja oleks võinud vabalt desserdi käiguna serveeritud olla. Tihke, külluslik… maitsev.

Terri julgustas vaatama kohvi kui mitte pelgalt hommikust äratajat vaid kunstivormi. Abikaasa Henry teadmised on eriti võimsad ja jutustamisoskus võluv. Tohutult nüansse, erinevad jahvatused, pruulid ja maitsepahvakud, kuidas erinevatele inimestele üks ja sama jook erinevalt mekib – soovitan maitsma ja kuulama minna. Järgmise tanklakohvini läks aega mitu päeva, sest tekkis nii pühalik lugupidamine ja austus.

Killuke Lõuna-Prantsusmaad Lääne-Harjus

Usutavasti on paljud nõus, kui ütlen, et eestlased on tuntud oma pööraste ideede poolest. Vähe sellest, kui midagi ette võetakse, viiakse mõte kangekaelselt ka teoks. Üks ettevõtlik perekond otsustas rajada põllutäie ilu, mis näeb välja nagu satuks männimetsast otse Provance’i.

Hatu mõisa lähedal peidab ennast Sootsu lavendlitalu, mille lõhna tahaks talveks purki pista. Lillalt laiuv lavendliväli, see on lihtsalt nii nii ilus. Õnneks ei ole mu purki pistmise soov ka päris ebareaalne unistus, lavendlinoodid on seal põnevalt kohalikesse maitse- ja ilutoodetesse pistetud. Tasub võtta aega nuusutamiseks, pildistamiseks, mõtisklemiseks ja mu lemmiktegevuseks ehk molutamiseks. Sellele kulutatud aeg on puhas investeering iseenda heaoluks. Kui lahkuda kuskilt lai naeratus näol, on pererahvas oma südame ja töö suutnud täpselt õigesti edasi anda. «Tulge varsti tagasi, siis saab audiogiidiga ka juba ringi käia,» hõikab perenaine järele. Kindel see, et tuleb minna. Kohe on käes lavendlite õitsemise tippaeg.

Laulasmaa võluvägi

Laulasmaa on minu jaoks nagu eraldi pisike piirkond. Mitu eriilmega kohta ja elamust ei rivaalitse, vaid on üksteisele sõbralikult toeks. Ott & Matilda kohviku perenaine Kristiina Altmäe räägib muigega, et neil toimib naabritega täielik sünergia. Kui lähedal asuva Laspa restoranilauad on külastajaid viimse kohani täis, ei saadeta tulijaid ukselt tagasi, vaid spaa tiim juhatab nad soojalt läbi mändide ja mustikavarte suunduvat rada pidi Oti & Matilda kohvikusse. Ja vastupidi – pärast kohviku ülikiidetud kooke ja auravat suppi kulub ära jalutuskäik mere äärde või spaasse. Ja kui Eestimaa suve merevesi külmakartlikele (nagu mina) liiga karge tundub, siis kinnitan, et olen aastaid Laspa külaline just seetõttu, et nendes basseinides on vesi mõnusalt soe.

Kuna vahetus läheduses mändide vahel peitub ka Arvo Pärdi keskus, on sel metsarajal liikudes täiesti tavaline kogeda midagi üsna erakordset. Pole sugugi harv juhus, kui teerajal jalutades saab teretada maailmakuulsat heliloojat ennast.

Mis sobib hea toidu kõrvale nagu valatult?

Toiduteekond ei oleks täiuslik ilma ehtsa ja hea joogita ja väärt klaasitäidet saab Kloostrimetsa siidrimajast. Suur üllatus oli nende pisike iseteeninduspoeke, millest saab lisaks siidrile pererahva Hispaania kodus tehtud oliiviõli, kastmeid ja äädikaid. Mu eriliseks lemmikuks sai siidriželee, mida vist võiks eelkõige juustu kõrvale pakkuda, aga minu kodus süüakse seda külmkapi kõrval seistes lusikaga otse purgist. Üleüldse, minu meelest on naturaalsed siidrid veidi alahinnatud joogikraam, millega tasub julgelt tutvuda.

Öö veetsin Uneallikal. Ma ei olnud sellest kohast varem kuulnud, ma ei teadnud, kus see asub ja polnud aimugi, kes või mis mind seal ees ootab. Üllatus oli ootamist väärt. Mind võtsid vastu uudishimulikud kanad ja pererahvas Helena ja Leonhard.

Kogu majapidamisest õhkub privaatsust, läbimõeldust ja tohutut töökust. Pererahvas näitab lahkelt millisest punktist nad kümmekond aastat tagasi Uneallika loomust alustasid ja ausalt öeldes ei jõua mulle siiani päris kohale, kui palju tööd, taastamist, planeerimist, ehitamist hooldamist see sõbralik abielupaar teha on suutnud. Millal? Kuidas nad oskavad? Kuidas nad jaksavad? Tulemus mõjub nii läbimõeldult ja mastaapselt, nagu oleks siin aastakümneid rabanud terve usin suguvõsa. Aga hoolimata sellest kas või kui palju töötunde ja pingutusi nad oma puhketallu on investeerinud, külaliste jaoks on see tõeline lõõgastuse ja aja mahavõtmise ja magusa une koht.

Hommikul ei saadetud mind teele enne, kui perenaine Helena oma kuulsaid pannkooke küpsetas ja kõrvale eelmisel õhtul korjatud mustikaid serveeris. Ma ei tea südamlikumat viisi, kuidas ühe päeva algus meeldejäävaks teha. Üdini tänulik.

Kui enam süüa ei jaksa…

Lääne-Harju retkel sain mitu kaubanduslikku elamust, kõik nii värvikad, et tasub jagamist. Rummus endise vangla vastas on pisike ühekordne maja, kauplus Duett. Kui seal aastaid tagasi esimest korda käisin, oli leti taga vanem triibulises maikas härrasmees, kes minu ringivaatamist piieldes hantleid tõstes biitsepseid trimmis. See pood on nagu üllatusmuna, kust leiab alati midagi ootamatut või linnainimese jaoks erilist. Näiteks olen ostnud tünnist peediga marineeritud kapsast, mis oli ülimaitsev. Küpsiseid, mida pealinnas kohanud ei ole. Kellegi enda tehtud adžikat ja supipõhju. Lisaks kergitas suunurki, kui nägin kui suurepäraselt pood oma kliente tunneb ning taipab nende eest hoolitseda – letil oli väike akvaariumisarnane sügavkülmik, mis oli täis härmas viina pudeleid kõrvuti karbikese külmutatud jõhvikatega. Alevikus sees on väidetavalt peidus ka sisseastumist väärt taaskasutuspood.

Kui tee viib mööda või läbi Vasalemmast, tasub minna aardejahile ja astuda läbi ühes majas asuvatest Vasalemma taaskasutusest ja Inge Vingest Poest. Sobramist jätkub ja stangedelt võib leida tõelisi aardeid. Astusin sisse ilma igasuguse ostusoovi ja -vajaduseta, väljusin kahe kotiga.

Paldiski kaubanduse kroonijuveelid on minu jaoks kahtlemata sotsiaalmeediast kuulsaks saanud kasutatud kraami pood Teine Võimalus ja Paldiski kaubamaja. Viimane nimetatu oli nagu ajarännak, ainult, et ma ei tea isegi, kuhu see täpselt mind viis. Aga kust mujalt oleksin ma saanud vana hea augulise lusika, millega purgist marineeritud kõrvitsaid tõsta? Sealt sain! Väga meeleolukas käik.

Kui kogu selle ringi lõpuks on Paldiskis kõht tühi ning hing ihkab midagi toekamat, soovitan Peetri Tolli Tavernit. Lisaks toidule saab seal uudistada Põhjasõja järgse ajastu veidi mässumeelset hõngu.

Tagasi Tallinnasse sõites oli enesetunne korraga nii kerge, kui rammestunud. Need kohad, kohtumised, maitsed ja inimesed olid kõik nii isiklikud ja soojad, et tekitasid toorest nälga puhata rohkem koduses Eestis. Igal kohal oli oma nägu ja tegijate soe käepuudutus. Kõigest mõnekümne kilomeetri sisse mahub nii palju luksust, ilu ja maagiat.